Karl Karimõisa (27) on Põhja-Tallinna JK Voltas nelja võistkonna (kolme noortegrupi ja
naiskonna) abitreener ning lisaks ka sponsorsuhete juht ja esindusmeeskonna mängija.

Mängijakarjääri jooksul on Karimõisa osalenud Eesti teises, kolmandas ja neljandas liigas. Kaks aastat (2014-2015) pallis ta Šveitsi tugevuselt seitsmendas liigas FC Altstetteni meeskonnas.

Intervjuus JK Volta kodulehele rääkis Karimõisa, et talle jalgpallureid juhendada meeldib ja tal on klubis igalt treenerilt midagi juurde õppida. Hetkel keskendubki ta peamiselt jalgpallile ja ka vabal ajal harrastab ta vutiga seotud tegevusi. Šveitsis veedetud perioodist meenutas Karimõisa väga hea sõnaga sealseid muruväljakuid.

Kuidas Sa Voltasse sattusid?

Voltasse sattusin oma eelmise klubi (Tallinna FC Castovanni Eagles – toim.) kaudu. Sealne treener on [Volta tehniline direktor] Märt Vassiljev. Ta pakkus eelmise aasta suve lõpupoole, et võiksin tulla mõneks ajaks Voltale appi. Kuna mul oli selle jaoks aega, siis nõustusin ja olen siiamaani jäänud.

Kas oled ka varem kuskil treeneritööd teinud?

Ei, ma ei ole varem treeneritööd teinud, see on esimene kord.

Volta noorte rahvaliiga grupis töötad koos Tarmo Rüütliga. Temalt on ilmselt nii mõndagi õppida?

Jaa, kindlasti on väga palju õppida. Mul on väga hea meel, et saan sellise kaliibriga treeneriga koostööd teha. Aga samamoodi saan õppida kõikidelt teistelt treeneritelt, kõik nad on erinevad isikud, kellel on oma nägemus. Tarmol on kõige rohkem kogemusi, samas on ka näiteks Urmast (Urmas Hepnerit – toim.) väga hea kõrvalt vaadata.

Kuidas treeneritöö sujub ja mis Sulle selle juures kõige rohkem meeldib?

Mulle see töö meeldib väga. Kõige lahedam on mängijate arengut näha. Kui me alustasime, siis ei olnud enamus meie noortest mängijatest varem jalgpalliga kokku puutunud. Nüüd on kihvt vaadata, mida nad aasta aega hiljem oskavad. Muidugi käib see protsess veel edasi – nad õpivad iga päev midagi juurde, lähevad paremaks ja hakkavad jalgpallist aina enam aru saama.

Mis on Voltas Sinu ambitsioonid?

Praegu ei tea. Nagu me ka lastele ütlesime, siis esimene aasta on selline tutvumisaasta, et meie tutvume nendega, nemad jalgpalli ja meiega. Seejärel vaatame edasi. Kindlasti tahaksin tulevikus nendega ka suurematel välismaa turniiridel osaleda ja karikaid võita, aga hetkel ei ole see kindlasti peamine, sest jalgpalli üleöö ei õpi ja kõik võtab veel aega.

Kas üldiselt on Sul treenerina ka suuremaid tulevikuplaane?

Ma ei ole neid praegu endale niimoodi paika pannud. Kursustel käin kindlasti edasi ja üritan treenerina võimalikult kõrge taseme saada, aga ma ei julge praegu midagi lubada. Eks see on minu jaoks uus asi, ma alles kohanen ja pidevalt õpin.

Minnes sponsorsuhete teemale, siis kui raske on sponsoreid leida?

Ei ole väga kerge. Peavad olema väga tugevad argumendid, mis Voltal on õnneks olemas. Aga kunagi ei anta küsimise peale suvaliselt raha, alati seda mõeldakse ja kaalutakse. Sponsorsuhete teemadega ei tegele ma üksi. Raimo [Nõu] on suur eestvedaja, kes juhendab. Mina tegelen tema juhiste järgi, püüan olemasolevaid sponsoreid meeles pidada ja aitan järge pidada, et mis koostöö kellegagi on.

Kui palju Sul sellega tegeleda tuleb?

Ma ausalt öeldes viimasel ajal ei ole sellega tegelenud, Raimo on hästi palju ise tegutsenud. Kui me Raimoga kokku saame, siis räägime läbi, et mis on vaja teha. Praegu käib suveperiood, mil paljudega on puhkuste tõttu keeruline ühendust võtta, aga arvatavasti hakkab sügisel see töö uuesti pihta.

Kas mõni sponsor ka oma initsiatiivil Volta juurde tuleb?

Jaa, näiteks Stroomi keskuses asuv Talleke ja Pullike võttis ise meiega ühendust. Tegime nendega väikese kampaania, millele loodetavasti sügisel uut hoogu lükkame.

Millega väljaspool Voltat tegeled?

Hetkel üritan juba teist aastat järjest Tartu Ülikooli pääseda, aga tuleb välja, et füsioteraapiasse ei ole nii lihtne sisse saada. Nende õpingutega olen vaikselt tegelenud, aga peamiselt keskendun praegu ikkagi jalgpallile. Sügisel vaatan, et kuidas kooliga on ja mis edasi saab.

Mida Sulle vabal ajal teha meeldib?

Enamus tegevusi on ikkagi jalgpalliga seotud. Ma käin jooksmas, käin jõusaalis, vaatan telekast hästi palju jalgpalli. Samuti meeldib mulle looduses ja vabas õhus liikuda. Toas passija ja lebotaja ma ei ole. Mulle meeldib, kui kogu aeg on mingisugune tegevus.

Vaatasin, et näiteks 2013. aastal lõid 20 ametliku mänguga 20 väravat, aga 2016. aastal 22 kohtumisega 0 väravat. Oled ilmselt mänginud karjääri jooksul erinevatel positsioonidel?

Jah. Mulle meeldib tegelikult kõige rohkem mängida äärepoolkaitses, aga olen mänginud ka ründes, kus mulle samuti väga meeldib. Nüüd Volta ajal olen olnud kaitses, nii kesk- kui ka äärekaitses. Ma ei ole vist ühelgi positsioonil väga hea, aga saan hakkama kõigega, mis mulle ette antakse. Heal päeval võin igal positsioonil väga hästi mängida. Olen mänginud ka ühe mängu jooksul täiesti erinevatel positsioonidel, alustades keskkaitses ja lõpetades tipuründes. Selline vaheldus mulle isegi meeldib, muidu mõnel hetkel tüütab mingi positsioon ära.

Vahelduseks Eesti liigadele mängisid vahepeal Šveitsi tugevuselt seitsmendas liigas FC Altstettenis.

Jah, seal ma mängisin poolteist või kaks hooaega. Enamus mängijaid olid minust paremad, aga mulle see meeldis, kuna tänu sellele sain areneda. Alguses oli raske, aga hiljem tuli mul juba päris hästi välja ja olin tihti algkoosseisus. Mängisin äärepoolikus. Viimased kaks kuud jäid siiski vigastuse tõttu mängimata. Seal oli väga korralik meeskond. Lahe oli see, et kõik mängud ja treeningud olid väga hea kvaliteediga naturaalsel murul. Eestis sellist asja ei näe.

Kuidas meeskonnal tol ajal läks?

Ma ei mäleta enam täpselt. Oma liigas läks meil enam-vähem okeilt, aga mitte väga hästi.

Ühes Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel ilmunud intervjuus mainisid, et Altstettenis olid kindlad meeskonnasisesed reeglid, mille vastu eksides oli ette nähtud trahv. Kas Sa ise pidid seal kunagi trahvi maksma?

Seal oli korralik list asjadest, mille puhul tuli trahvi maksta. Aga mina ja ka enamus teisi mängijaid olime ikkagi väga korrektsed. Kui ei saanud mängule või treeningule minna, siis treenerile ütlesime. Mina ühtegi trahvi küll maksma ei pidanud.

Kolisid Šveitsi praktika tegemiseks. Millise praktikaga täpsemalt tegu oli?

Tegelikult oli mul küll alguses plaanis praktikale minna, aga nagu ikka elus juhtub, ei lähe kõik alati plaanipäraselt. Ma töötasin seal hoopis kaks aastat restoranis.