Taasiseseisvunud Eesti koondise esimesel kaptenil ja esimesena Eesti aasta jalgpalluriks
valitud Urmas Hepneril on, mida oma suurejoonelisest mängijakarjäärist meenutada. Praegu juhib ta Põhja-Tallinna JK Volta noortetööd ja loodab, et klubi kasvab noortegruppide arvu poolest veel palju suuremaks.

Eelmise aasta esimesel poolel töötas Hepner Tallinna FC Levadia esindusmeeskonnas Sergei Ratnikovi abitreenerina. Suvel otsustas Levadia treenerid välja vahetada, kuigi meeskond oli tol hetkel Premium liiga liidrist vaid kahe punkti kaugusel. Pärast seda sai Hepner Volta eestvedajalt kutse uude klubisse.

„Raimo Nõu helistas ja küsis, kas ma tahaksin Voltas noortetöö juhtimisega tegeleda. Kuna mul oli varasem noortetöö juhtimise kogemus olemas ja kuna Levadia ei pakkunud mulle tol hetkel sellist tööd, mis mind huvitaks, siis ütlesin jah,“ selgitas Hepner Voltasse sattumist.

Milline näeb välja noortetöö juhi päev? „Tööpäevad on erinevad. Tegelen enamasti laste ja lastevanematega ning suunan ka natuke treenereid. Lisaks suhtlen jalgpalliliiduga,“ vastas Hepner. „August ja september on väga pingelised kuud, siis tulevad uued mängijad.“

Mitmetes praegustes Volta noormängijates näeb ta potentsiaali küll: „Meil on igas grupis omad talendid, kelle peale võiks tulevikus meie esindusmeeskond loota, juba olemas. Aga vanadest kogemustest tean, et neist mõned ei pruugi kahe või nelja aasta pärast enam nii suured talendid olla ning esilekerkijad võivad tulla ka teiste seast.“

Oluline on laste usaldus

Hepner pole Voltas ainult noortetöö juht, vaid ka esindusmeeskonna abitreener ja U13 võistkonna peatreener. Volta U13 kogus käimasoleva hooaja esimesel poolel kaheksa liigamänguga kümme punkti.

„Mul on juba palju kogemusi – olen olnud kõrgliigas abitreener ning esiliigas ja U-17 eliitliigas peatreener. Tean, et kellelt, mida ja kuidas nõuda. Samas, nii noortega tegelen esimest aastat. Nendele ei saa ma nii äkilisi nõudmisi esitada, üritan olla mõistlik ja lastest aru saada. Oluline on, et lapsed usaldavad mind ja tulevad rääkima, kui vaja,“ sõnas Hepner.

Oma varasemast treenerikarjäärist on tal häid saavutusi ette näidata. Levadias tuli ta abitreenerina Eesti meistriks (2004) ja peatreenerina duubelmeeskonnaga kahekordseks esiliiga võitjaks (2006, 2007).

Volta noorte eestlaste ja venelaste omavahelises läbisaamises Hepneri sõnul probleeme pole. „On loomulikult olnud ka omavahelisi ütlemisi, sest minu grupil on praegu just selline vanus, et kõik hakkavad oma arust targaks saama. Aastad vanuses 10-14 on väga rasked. Aga viimasel ajal enam rahvuslikul pinnal konflikte meil ei esine. Ütlesin ka Levadias esiliiga võistkonnaga töötades, et eestlasi-venelasi võiks olla umbkaudu vahekorras 60:40, sest eestlased ja venelased annavad teineteisele mängulises mõttes kasu ning neil on, mida teineteiselt õppida. Kui nende koostöö hakkab toimima, siis tuleb nendest kokkuvõttes väga hea võistkond.“

Noortetöö juht loodab, et eelmisel aastal asutatud Volta klubi jätkab kasvamist ja suudab tulevikus enda esindusmeeskonna tarbeks mängijaid ise toota. „Tahame saada igasse noorte vanusegruppi võimalikult palju võistkondi, et kasvaks korralik klubi koos järelkasvuga. Kui meil oleks võistkondi rohkem, siis oleks valik laiem ja suudaksime teha oma eliitvõistkonnad,“ rääkis Hepner. „Me ei suuda võita Põhja-Tallinna elanikkonna poolehoidu, kui mängitame esindusmeeskonnas võõraid. Rahvas tuleb staadionile aplodeerima juhul, kui vähemalt enamus mängijaid on kohalikud.“

Hepneril on praegu treenerina UEFA A litsents. Sel kevadel lõpetas Eestis UEFA Pro litsentsi kolmas lend, kui Euroopa kõrgeima kvalifikatsiooni sai üheksa siinset treenerit, aga Volta noortetöö juhti nende hulgas polnud.

„Mind kutsuti sinna kursusele, aga loobusin sellest pakkumisest. See oli liiga kallis lõbu, mul on juba vanust ka palju ja ma ei näinud varianti enam Eestist välja saada. Pealegi on meil praegu juba neli Pro treenerit, kellel pole meeskonda. Aga ma ei ole öelnud lõplikult ei. Võib-olla järgmine kord lähen, kui selles mingit perspektiivi näen,“ selgitas 53-aastane treener.

Hirmsaid võistlusreise oli mitmesuguseid

Hepneri mängijakarjäär oli nii silmapaistev, et 2009. aasta suurteos „Estonian football 100 years“ paigutas ta Kuulsuste Halli, kuhu mahtus Eesti jalgpalliajaloost tuntud mängijaid, treenereid, kohtunikke, klubisid ja sündmuseid kokku 47.

Hepner alustas mängimist Roman Ubakivi käe all. Ubakivi on tuntud oma karmi režiimi poolest. „Ta oli karm küll,“ tunnistas Hepner. „Kui midagi halvasti või valesti tegid, siis tal olid oma karistusmeetodid. Mõne lapse puhul, kellel isa ei olnud, oli tõesti ema Ubakivile andnud loa neid karistada. Aga kui minu ja paljude teiste puhul oleksid emad-isad teadnud, kui ebainimlikult Ubakivi meid karistas, siis ma ei oska öelda, kas me oleksime enam jalgpalli mänginud. Kahju on sellest, et rumalate karistamiste tõttu lõpetasid päris talendikad poisid, kes olid meist tunduvalt paremad, jalgpalli lihtsalt ära. Umbes kümme aastat pärast lõpetamist, kui istusime mingil juubelil Ubakiviga maha, rääkisime talle sõbralikult, et „kurat, sa meid karistasid, me praegu annaksime sulle tappa!“ Aga selle eest me tänasime Ubakivi küll, et ta ei lasknud meie grupist mitte kellelgi suitsetama hakata.“

Hepner tegutses karjääri algul ründes ning jagas 1982. aastal Eesti NSV kõrgliiga väravaküttide edetabelis kolmandat kohta. Ajalukku on ta läinud siiski väga hea kaitsjana. „Ubakivi pani mu keskkaitsesse, kuna mul oli hea peamäng ja platsinägemine, aga mul ei olnud kiirust. Kas see kiiruse puudumine just minu süü oli, see on omaette küsimus.“

Aastail 1969-1982 ei osalenud üleliidulises liigas ükski Eesti meeskond. Seejärel häbiväärne viga parandati ning aastail 1983-1989 kuulus Tallinna klubi (algul oli klubi nimeks KSMK, pärast Sport) Nõukogude Liidu teise (tugevuselt kolmandasse) liigasse. Hepner tegi üleliidulises liigas KSMK/Spordi eest rohkem mänge kui keegi teine. Seitsme hooajaga sai ta kirja kokku 204 kohtumist ja 30 väravat. Tema on seega kõige õigem inimene, kellelt küsida toonaste võistlusreiside kohta NSV Liidus.

„Ma saan tõesti öelda, et ma olen väga palju näinud,“ lausus Hepner. „On olnud hirmsaid hetki, kui Vene lennuk kehva ilmaga väristab ja kahtled, et kas need tiivad ikka kannavad. Kui väikese Vene rongiga Tambovisse sõitsime, siis oli perroon nii täis, et isegi vanad naisterahvad ronisid väikestest akendest sisse. Oli see alles vaatepilt! Suur aken lahti ei käinud. Ja pidime seal kaks tundi seisma täpselt nagu tikud topsis. Oli higine ja palav, 30-kraadine suvi. Selliseid reisielamusi oli igasuguseid.“

„Üks hirmsamaid reise oli tuumakatastroofi järel Tšernobõli lähistele. Esimesel aastal pärast õnnetust ma keeldusin sinna mängima minemast, teisel aastal läksin. Kõik söögid ja joogid tuli ise kaasa võtta, pesta kohapeal ei saanud. Kohalikke inimesi oli hirmus vaadata. Selline asi jääb eluks ajaks meelde.“

Hepneri vastu tundsid huvi ka tugevad Venemaa klubid. „Käisime Ott Mõtsnikuga kahekesi Moskva Spartakis testimisel ja mängisime nende eest sõprusmängu,“ meenutas endine keskkaitsja. „Treenerid jäid meiega rahule. Kuna sõjaväe aeg oli tulemas, siis nad ütlesid, et pärast sõjaväge võetakse võib-olla uuesti ühendust. Oli ka teisi võistkondi, kes olid huvitatud. Aga kui tuli pakkumine piiri tagant Soomest, siis tundus see ägedam.“

Aastail 1991-1993 Soomes olid Hepneri koduklubideks esiliigas mänginud Kuusankoski Kumu ja astme võrra allpool tegutsenud Kotka TP. Kumus moodustas Hepner keskkaitsepaari koos hilisema Liverpooli staari Sami Hyypiäga.

„Kuusankoski soov oli kõrgliigasse tõusta. Meie võistkond oli päris okei, aga paar punkti jäi tõusmisest puudu,“ ütles Hepner. „Kui ma Sami Hyypiäga koos mängisin, siis oli ta veel noor. Tal oli talenti ja pikkust ja kõike, aga põhiasi oli see, et ta läks õigel ajal ära. Ta läks õigesse kohta, arenes õigesti ja siis saavutas oma tulemuse.“

Portugallaste lubatud ülikonnad jäid saamata

1992. aastal valiti esmakordselt Eesti aasta jalgpallurit ja valituks osutus ei keegi muu kui Hepner. Ta oli taasiseseisvunud Eesti rahvuskoondise esimene kapten. Kokku sai ta kirja 13 koondisemängu ja kaptenipaela kandis ta 10 korda. „Täpselt ei mäleta, aga meeskond vist valis,“ ütles Hepner kapteniks saamise kohta.

„Kahju on sellest, et koondise kodumängudel käis vähe rahvast. Nõukogude Liidu teises liigas oli meid alguses Kalevi staadionil vaadanud regulaarselt 10-15 tuhat inimest ja see oli olnud päris hea elamus. Aga eks koondisemängudel oli ka ikka süda soe – lehvis Eesti lipp ja kõlas Eesti hümn.“

Vähese rahva üle ei saanud aga kurta 1993. aastal Lissabonis, kus Portugali ja Eesti MM-valikmängu jälgis 105 000 pealtvaatajat, mis on tänaseni Eesti koondisemängude publikurekord.

„Kui sinna sõitsime, siis oli ilus vaadata suurt staadionit ja kogunevat rahvast. Aga mängu ajal seda elu ja melu ei näinud, kuna pidime keskenduma mängule, seda enam, et vastased olid tunduvalt paremad ja meil oli kaitsetööd palju,“ meenutas Hepner.

Portugal tahtis pääseda MM-finaalturniirile ja selleks oli neil vaja Eestit võita vähemalt nelja väravaga. Sealsete fännide pettumuseks jäid kodumeeskonna võidunumbriteks 3:0.

„Nende algus oli paljulubav. Nad lõid kohe alguses ilusa korraliku kauglöögi ristnurka, selliseid lööksid nad üldiselt heal juhul kümnest ühe. Penaltist lõid nad teise, hiljem said nad kolmanda ning loomulikult oli neil momente rohkemgi, aga meie võitlesime samuti ja andsime endast maksimumi,“ rääkis Hepner.

„Alguses lubasid portugallased meile igasuguseid asju. Rätsepad käisid ja võtsid kõikidelt mõõdud, lubadusega meile ülikonnad teha. Aga pärast mängu olid kõik kadunud ja ülikondasid pole siiamaaani kuskilt tulnud. Ma ei kujuta ette, kas nad tõesti mõtlesid meid ära osta või mis neil plaanis oli.“

Pärast seda, kui Eesti koondise peatreeneriks sai Uno Piiri asemel Ubakivi, võeti Hepner koondisesse veel vaid üheks sõprusmänguks, mis toimus 1994. aasta märtsis Küprose vastu. Hooaegadel 1995/96 ja 1996/97 võitis Hepner Tallinna FC Lantanaga kaks järjestikust Eesti meistritiitlit, kuid koondisekutseid enam ei tulnud. Miks?

„Põhjuseid oli erinevaid. Võib-olla ei olnud ka minu mängutase enam piisav, aga üheks põhjuseks oli mu halb läbisaamine Aivar Pohlakuga, kes sekkus koondiseasjadesse päris palju,“ vastas Hepner.

Karjääri jooksul lisaks Hyypiäle veel mitmete heade välismaalastega (näiteks 15 korda Nõukogude Liidu koondise särki kandnud keskkaitsja Vassili Župikoviga) koos pallinud Hepner peab parimaks Eesti mängijaks, kellega ta ühes tiimis mängis, Andrei Borissovit. Praegusel Maardu Linnameeskonna peatreeneril pole kahjuks Eesti kodakondsust, koondist sai ta eriloaga esindada ainult 1993. aastal.

„Eesti poistest ei ole ma näinud ega näe praegugi paremat keskpoolkaitsjat kui Andrei Borissov. Ta oli tõesti hea! Väga kahju, et teda passi pärast Eesti koondisesse ei võetud, kuigi ta on väikesest saadik siin elanud ja üles kasvanud. Ta üritas Eesti passi teha ja käis kursustel, aga need eksamid olid nii rasked. Ma nägin neid pabereid, mida ta tegema pidi, ja isegi mina ei oleks neid ära teinud,“ avaldas Hepner.

Lisaks kahele Eesti meistritiitlile võitis Hepner oma mängijakarjääri jooksul ka ühe Eesti karika ja kaks meistriliiga hõbemedalit.

REKLAAM:

Sinu BMW varuosad siit: https://www.euautoosad.ee/originaal-varuosad/bmw